Eile kolisid elanikud muinasmajast välja

Seda sissekannet pean alustama vabandusega. Kuna kogu tiimi nõrgimaks lüliks osutusin mina ise, siis jäi eilne päev õigeaegselt kajastamata. Tervis oli nii käest, et minu ainukene siht oli voodi. Kolm nädalat pool-õueelu jättis oma jälje. Muinaselanikega on kõik väidetavalt korras. Hilisõhtuste SMS-raportite põhjal ei ole tõved meie viit vaprat murdnud. Kõik olid pestud, kasitud, kammitud ja nautisid tänapäeva tsivilisatsiooni hüvesid.

Välja koliti pühapäeva hommikul. Noorte sõnul oli nende viimane öö olnud rahutu, tõenäoliselt vaevas neid koduigatsus. Nädal peeti aga vaatamata kõigele kenasti vastu. Müts maha! Kurb, et paljud netikommentaatorid ei pidanud seda katsumust üldse kõnevääriliseks. Jah, tõepoolest elasid meie mitte nii kauged esivanemad veel 150 aastat tagasi enam-vähem samades tingimustes. Aga me ei tohi unustada, et nemad ei osanud veel paljudest asjadest, mis meie elu tänapäeval mugavamaks teevad, isegi unistada mitte. Ja karastunumad olid nad kindlasti ka. Igal juhul soovitaks kõigil poripritsijatel kasvõi üks ööpäev sellistes tingimustes elada. Ja siis võime seda teemat edasi arendada. Neile, kel huvi muinaselu vastu, aga seda mitte nii ekstreemsetes tingimustes, võib soojemal ajal kaks päeva veidi leebemalt muinasajas elada, vaadake lähemalt http://ugandi.edicypages.com.
Tänu viiele arheoloogiatudengile, kes Rõuges näidismuinaselu elasid, on vähemalt neil, kes seda oma silmaga vaatamas käisid ja ka suitsusesse taresse sisse ronida julgesid, oluliselt parem ettekujutus muinasaegsetest elamistingimustest.
Kui pühapäeval lõppenud projektiga paar aastat tagasi algust tegin, oskasin enda arust ette kujutada küll, kui ebamugavad need tingimused olid. Eks suitsusest toast ja allpool suitsupiiri kükitamisest on ju loetud kah. Külmast ja suitsust on ka ettekujutus olemas. Aga tänase seisuga saan öelda, et nii jubedana ma seda siiski ette kujutada ei osanud.
Teine osa netikommentaatoritest arvab täpselt teadvat, millised olid elamud 1000 ja 100 aastat tagasi. Paljudel on maarahva elamute ja elamistingimuste osas muinasaeg, keskaeg ja uusaeg omavahel täitsa sassis. Rehielamu on viidud tagasi muinasaega jne. Suitsutare, nagu seesama Rõuge muinasmajagi, on nii suitsusauna kui ka rehielamu ühine esiisa. Paljud asjad olid tõepoolest üsna samasugused nii 1000 kui ka 100 aastat tagasi, aga vahe on olemas ja mitte väike. Kes tahab põhjalikumalt hoonete arenguga tutvuda, võiks eeskätt lugeda Ain Lavi ja Evald Tõnissoni vastavasisulisi kirjutisi. Rõuge projekti põhjal valmib aga magistritöö, mis peale selle kaitsmist on kättesaadav ka internetis aadressil
http://www.arheo.ut.ee/wp/theses/?type=theses&thesis_type=3&searchstr= 
Selleni läheb siiski veel veid aega.
Aga nüüd tagasi eilse juurde. Termomeeter näitas õues 33 miinuskraadi, kui majapidamisvarustust hakati muinasmajast välja tarima. Ega pikka juttu tehtud. Kõik tegustsesid usinalt ja lõunaks olid muinasmajalased turvaliselt koju jõudnud. Selge on see, et kodust paremat paika on raske leida :)
Kui mu enese tervis veidi paraneb, hakkan kohe analüüsima eksperimendis osalenute päevikuid ja annan neist ülevaate ka käesoleval leheküljel. Plaanis on rohkem käsitleda eksperimendi arheoloogilist aspekti, sest tänu eriti külmale nädlalale kippus eksperimendi fookus arheoloogiast veie eemale kalduma. Ka meediakajastuste osa hakkan jõudumööda täiendama.

Eelmine
Viimane täispäev muinasmajas
Järgmine
Muinasmaja võõrustab käsitööhuvilisi noori